Vöötorava üldtutvustus

Olen tihe külaline Rakvere Põhjakeskuse Zooplanetis, kus käin enda loomakestele süüa ja ninni-nänni ostmas, samuti käin ka loomapoe võsukesi vaatamas. Alles hiljuti oli sinna müügile toodud kaks vöötoravat (55€ üks isend). Sellest ajendatuna tekkis huvi nende iseloomu ja käitumiste vastu.

Vöötorav on väike triipudega näriline. Looduses elavaid vöötoravaid võib leida Põhja-Ameerikas ja Siberi vöötoravaid leidub enmasti Aasias. 

Käitumine
Vöötoraval kulub aega, et ta usaldada inimkätt. Treenimiseks sobib maius (mandlilaastud, päevalilleseemned, arbuusiseemned, värsked marjad). Vöötoravat tuppa jalutama lastes peate arvestama, et ta kraabib lillepottidets mulda, närib toataimi ja ta ei pruugi tahta niipea puuri tagasi minna. Siis tuleb teda puuri tagasi meelitada (nt pesakastiga kuhu on asetatud maiused) või jätta puuri uks lahti, et ta ise tagasi saaks minna. Esimestel päevade, mil olete looma alles uude koju toonud, ei tasu teda veel tuppa jalutama lasta. Laske tal harjuda uue keskkonnaga. Enne vöötorava puurist välja laskmist veenduge, et selle ruumi uks, aknad ja muud augud, kust ta võib põgenema pääseda, oleksid suletud. Ruumis ei tohi olla lahtiselt teisi loomi ega linde. Inimeste liigutused peavad olema rahulikud ja aeglased. Muidu võib vöötorav ehmuda ja sattuda paanikasse. Vöötoravat ei soovita paljaste kätega püüda, ta võib ehmuda, sattuda segadusse ja hammustada. 

Toitumine

Vöötorav on omnivoor ehk segatoiduline. Peale igasuguse loomsetoidu söövad nad vabas looduses ka putukaid, väikseid konni, usse, linnumunasid. Koduloomadena parimaks igapäevatoiduks on loomapoodides müüdav spetsiaalselt vöötoravale mõeldud seemnete, pähklite ja puuviljade segu. Iga päev võiks talle anda veidike värsket (liigne värske tekitab kõhulahtisust). Näiteks killuke õuna, marju (kõik inimesele söödavad marjad sobivad, ka kibuvitsamarjad), suuremaid vilju andes tuleks see lõigata väiksemaks, loomal on seda mugavam hoida. Aeg-ajalt peaks vöötoravale andma metsapähklit ja maapähklit koos koorega. Ta riivib nendega oma hambaid ja koorimine pakub talle naudingut. Hästi sobivad kõiksugu seemned, teraviljad (nisu, rukis, mais, kaer, tatar, hirss), puuviljad, juurviljad, marjad, salatid, keedetud maisitõlvikud (ka kuivatatud). Luuviljadel (kirss, kreek, murel, ploom) on soovitav luud seest eemaldada. Pähklid peavad olema ilma röstimata ja maitsestamata. Hästi sobib toiduks granaatõun, melon, arbuus (koos seemnetega), kuivatatud banaanid, rosinad, viinamarjad, kurk, rookapsas, roosi õielehed, võilill ja võilillelehed, lehtsalat, tomat jne. Nagu ka teiste näriliste puhul peab värske vesi alati olema kättesaadav. Jooginõud tuleb hoida päikese eest varjulises kohas – väldib bakterite, vetikate teket ning vee kiiret roiskumist. Lisaks toidule ja puhtale veele, peab loomal olema puuris soolakivi (valget või roosat värvi) ja näriliste mineraalkivi.

Ohtlikud toiduained on: toored tammetõrud, ploomi-ja muud luukivid, õunaseemned, maapähklid (suurtes kogustes tekitavad seedehäireid).

Puur

Vöötorava puuri kõrgus peab olema vähemlt 1,2meetrit ja kindlasti võib olla rohkem. Loom peab saama üles-alla ronida. Samuti peab ta saama ka puuri seinte küljes ronida, seetõttu ei sobi vertikaalselt trellitatud linnupuur, millel puudub ronimiseks toetuspind. Puuri võre laius kuni 2,1 cm, laiemast poeb ta lihtsalt läbi. Pesakastiks sobib näiteks vineerist lindude pesakast. Pesakasti sisse sobib panna ribadeks rebitud salvrätikuid, muud pehmet paberit (kuni veerand pesakasti), põhku, heinu. Sügisel hakkavad vöötoravad toitu pessa tassima. Kui toitu on juba pool pesakasti, tuleks see pesast eemaldada, ära puhastada (puhastatud seemned  lähevad toiduna uuesti kasutusse).Puuris võiks peale pesakasti veel olla ronimiseks puuoksi, tehiskoopaid ja heintest tehtud pesi, kuhu varjuda. Allapanuks vöötorava puuri põhja sobivad kõik närilistele mõeldud allapanud. Saepuru, maisigraanulid, põhuhelbed jmt. Kindlasti ei ole soovitav kasutada okaspuust tehtud saepuru. Kõige parem allapanu vöötoravale on selline, millesse saab urge kaevata ning toitu peita.Tuleks tähelepanna, millisesse nurka loom oma hädasi teeb - sinna tuleks asetada tema pissikast. Tema kastikest ei tohiks pesuvahenditega pesta, kerge uriinilõhn peaks külge jääma. Siis teab ta just seda kohta edaspidigi kasutada. 

P.S.! Vöötoravat ei tohi haarata sabast! Kui te haarate sabast, siis tema saba nahk ei pea kehakaalule vastu ja tuleb saba pealt maha. Alles jääb verine roots ning meeletu valu.

Siberi vöötorav

Põhja-Ameerika vöötoravad jagunevad veel kaheks:

Lääne vöötorav

Ida vöötorav

xoxo,

musticas