Välimus
Deegu in rotisuurune, kellel on urus elamiseks kohandunud jässakas keha, lühike kael, suur pea ja pikk karvase otsaga saba. Deegu hambad peavad olema kollased või oranžid. Kui ei ole, siis deegu ei ole terve.
Deegut võib looduses leida Lõuna-Ameerikas Tšiili läänerannikult kuni Andideni välja. Deegu on olnud koduloomana väga vähe aega. Esialgu kasutati neid katseloomadena. Peamiselt diabeediga seotud katsetel. Seda tehti sellepärast, kuna deegu on looduslikult diabeetikud. Ka õunas olev suhkur võib neid tappa.
Deegude päris eluiga pole veel paika pandud. Tavaliselt elavad nad 5 aasta, harva ka 9 aastat. Emased elavad tavaliselt vähem, kuna nad on pandud kokku isastega ja tihe poegimine kurnab nende organisimi. Varajast suremist soodustab ka halb söök, halvad geenid, üksinda elamine.
Deegud on sotsiaalsed loomad. Neile meeldib olla inimestega. Kuid inimene ei asenda kunagi neile teist deegut. Tihti surevad üksi elavad deegu üksildusse. Sellepärast peab neid olema kaks- kaks õde või venda koos. Neid võib panna muidugi ka suurematese samasoolistesse grupidesse. Kui panna emane ja isane kokku, siis emane on koguaeg tiine ja ei ela rohkem kui 2 aastat, kuna see kahjustab tema organismi. Deegu on väga uudisimulik looma ja kui ta üksinda tuppa lasta, peab teda koguaeg jälgima. Deegud hammustavad ainult siis kui nad tunnevad ohtu. Tavaliselt nad ehmatavad minema oma kriiskava häälega. Magavast deegust võib järsku saada väga energiline loom, kes ootab kohe välja laskmist. Deegudele tavaliselt ei meeldi käes olemine, kuid mõnele meeldib väga kõrvatagant sügamine.
Kätte võtmine
Deegusi ei tohi mitte mingil juhult haarata sabast. Nagu ka vöötoraval, ei pea saba keharaskusele vastu ja tuleb küljest. Sinna jääb ainult luu, mille deegu ise pärast ära närib. Ära tulnud saba ei kasva enam kunagi deegule tagasi. Neid võib õpetada oma käe peale ronima või panna käsi kõhualla ja üles tõsta. Seda tehes võib neid pehme häälega julgustada ja teada anda, et sa pole ohtlik. Peale häälemälu on ka deegul niisama hea mälu. Kui sa korra oled talle haiget teinud, ei pruugi ta sind enam nii palju usaldada.
Deegudel on palju erinevaid häälitsusi kuid tavaliselt pole nad häälekad loomad. Kui deegu piiksub või häälitseb võib see tähendada mitut asja: ta otsib paarilist, tahab välja saada, toidukausi ääres vaieldes või kui nad pesevad üksteist jne. Igal põhjusel on oma piiksumine, siristamine või häälitsus.
Deegude puur peab olema suur. Mida suurem, seda õnnelikumad nad on. Puuril peab kindlalt olema mitu korrust, et nad saaksid ringi joosta ja ennast vormis hoida. Korrused ei tohi kindlasti olla võrest, kuna see kahjustab deegu käppasi. Samuti võib olla puuris jooksuratas, aga see ainult metallist ja piisavalt suur, et deegu saba kuskile vahele ega kinni ei jääks. Allapanuks sobivad: saepurulaastud, saepurugraanulid või hein kuid viimane läheb kiiremini mustaks ja hakkab haisema. Deegudele meeldib ka endale teha wc paberist pesasi. Puuri võib panna ka torusi (kuid suuri, et deegu kuskile kinni ei jääks), lehtpuu oksi turnimiseks ja suplusliiva kausi. Suplus liiva peab panema puuri 1-2 korda nädalas, mitte rohkem kui pooleks tunniks, kuna siis nad hakkavad seda kasutama wc-na. Suplusliivas nad puhastavad ennast ja nende karv on puhtam.
Deegu söögitops peaks olema puurikülge kinnitatav, või piisavalt raske, et deegu seda ümber ei ajaks. Kaus peab olema metallist või keraamikast, kuna plastikust kaussi nad hakkavad närima ja suuremad tükid võivad nad tappa. Ka jooginõu peab olema puurikülge kinnitatav, et deegu ei saaks plastikust osa närida.
Toitumine
Deegu toitumine pole lihtne ja seda peab jälgima, mis deegu kehasse läheb. Ebasobiv toit võib põhjustada raskeid haiguseid nagu: diabeet, silmkae jt. Halvemal juhul surma. Sellepärast peab andma talle õiget toitu. Deegule ei tohi mitte mingil juhul anda puuvilju kus on suhkurt sees, kuna nende looduslikus kasvukohas pole suhkrusisaldusega puuvilju. Kui anda deegule poest ostetud köögivilju, tuleb need hoolikalt pesta, sest säilitusained ja pestsiidid on mürgised. Magustoiduks tohib neile anda 1-2 korda nädalas kuivatatuid porgandeid, mõned päevalilleseemned, 1-2 pähklit (võib olla ka koorega), pisike tükk õuna või mõnda teist mitte eriti magusat värsket puuvilja. Deegule ei tohi anda näriliste segusi, mille sees on palju maisi, päevalilleseemneid, pähkleid, küpsiseid või kuivatatuid puuvilju, kuna siis tekib deegudele raske diabeet ja loom sureb. Hea toit on kui see sisaldab: 15%, rasva kuni 4%, kiudaineid 15% või rohkem ja suhkruid vähem kui 5%. Deegudel peab olema ka midagi mida saab närida nt: õunapuu oksi, pappi. Kui ei ole midagi, võivad hambad liiga pikaks kasvada. Vahest võib anda ka kaltsiumikivi.
Deegud saavad alles suguküpseks 2-6 kuuselt, kuid loomi ei tohik panna paarituma enne aastaks saamiks, kuna nad on veel väiksed. Tiinus kestab 87-93 päeva ja poegi sünnib 1-10 ning pojad on üsna arenenud. Sündides on keha kaetud karvkattega. Pojad hakkavad sööma kuivtoitu esimesel nädala, kuid siiski ei tohi neid ema juurest ära võtta. Ära võib võtta alles siis kui pojad on pooleteist kuud vanad. See on hea aeg eraldada isased ja emased, et vältida paaritumist. Tiinele deegule peab andma natuke maitsestamata jogurtit, kuna muidu nad kaotavad liiga palju kaltsiumit.
No comments:
Post a Comment