Deegude üldtutvustus

Deegu on päevase eluviisiga näriline. Deegudel on hästi arenenud kuulmine ja haistmine.

Välimus

Deegu in rotisuurune, kellel on urus elamiseks kohandunud jässakas keha, lühike kael, suur pea ja pikk karvase otsaga saba. Deegu hambad peavad olema kollased või oranžid. Kui ei ole, siis deegu ei ole terve.

Koduloom

Deegut võib looduses leida Lõuna-Ameerikas Tšiili läänerannikult kuni Andideni välja. Deegu on olnud koduloomana väga vähe aega. Esialgu kasutati neid katseloomadena. Peamiselt diabeediga seotud katsetel. Seda tehti sellepärast, kuna deegu on looduslikult diabeetikud. Ka õunas olev suhkur võib neid tappa.

Eluiga

Deegude päris eluiga pole veel paika pandud. Tavaliselt elavad nad 5 aasta, harva ka 9 aastat. Emased elavad tavaliselt vähem, kuna nad on pandud kokku isastega ja tihe poegimine kurnab nende organisimi. Varajast suremist soodustab ka halb söök, halvad geenid, üksinda elamine.

Käitumine

Deegud on sotsiaalsed loomad. Neile meeldib olla inimestega. Kuid inimene ei asenda kunagi neile teist deegut. Tihti surevad üksi elavad deegu üksildusse. Sellepärast peab neid olema kaks- kaks õde või venda koos. Neid võib panna muidugi ka suurematese samasoolistesse grupidesse. Kui panna emane ja isane kokku, siis emane on koguaeg tiine ja ei ela rohkem kui 2 aastat, kuna see kahjustab tema organismi. Deegu on väga uudisimulik looma ja kui ta üksinda tuppa lasta, peab teda koguaeg jälgima. Deegud hammustavad ainult siis kui nad tunnevad ohtu. Tavaliselt nad ehmatavad minema oma kriiskava häälega. Magavast deegust võib järsku saada väga energiline loom, kes ootab kohe välja laskmist. Deegudele tavaliselt ei meeldi käes olemine, kuid mõnele meeldib väga kõrvatagant sügamine.

Kätte võtmine

Deegusi ei tohi mitte mingil juhult haarata sabast. Nagu ka vöötoraval, ei pea saba keharaskusele vastu ja tuleb küljest. Sinna jääb ainult luu, mille deegu ise pärast ära närib. Ära tulnud saba ei kasva enam kunagi deegule tagasi. Neid võib õpetada oma käe peale ronima või panna käsi kõhualla ja üles tõsta. Seda tehes võib neid pehme häälega julgustada ja teada anda, et sa pole ohtlik. Peale häälemälu on ka deegul niisama hea mälu. Kui sa korra oled talle haiget teinud, ei pruugi ta sind enam nii palju usaldada.

Häälitsmine

Deegudel on palju erinevaid häälitsusi kuid tavaliselt pole nad häälekad loomad. Kui deegu piiksub või häälitseb võib see tähendada mitut asja: ta otsib paarilist, tahab välja saada, toidukausi ääres vaieldes või kui nad pesevad üksteist jne. Igal põhjusel on oma piiksumine, siristamine või häälitsus.

Puur

Deegude puur peab olema suur. Mida suurem, seda õnnelikumad nad on. Puuril peab kindlalt olema mitu korrust, et nad saaksid ringi joosta ja ennast vormis hoida. Korrused ei tohi kindlasti olla võrest, kuna see kahjustab deegu käppasi. Samuti võib olla puuris jooksuratas, aga see ainult metallist ja piisavalt suur, et deegu saba kuskile vahele ega kinni ei jääks. Allapanuks sobivad: saepurulaastud, saepurugraanulid või hein kuid viimane läheb kiiremini mustaks ja hakkab haisema. Deegudele meeldib ka endale teha wc paberist pesasi. Puuri võib panna ka torusi (kuid suuri, et deegu kuskile kinni ei jääks), lehtpuu oksi turnimiseks ja suplusliiva kausi. Suplus liiva peab panema puuri 1-2 korda nädalas, mitte rohkem kui pooleks tunniks, kuna siis nad hakkavad seda kasutama wc-na. Suplusliivas nad puhastavad ennast ja nende karv on puhtam.

Deegu söögitops peaks olema puurikülge kinnitatav, või piisavalt raske, et deegu seda ümber ei ajaks. Kaus peab olema metallist või keraamikast, kuna plastikust kaussi nad hakkavad närima ja suuremad tükid võivad nad tappa. Ka jooginõu peab olema puurikülge kinnitatav, et deegu ei saaks plastikust osa närida. 

Toitumine

Deegu toitumine pole lihtne ja seda peab jälgima, mis deegu kehasse läheb. Ebasobiv toit võib põhjustada raskeid haiguseid nagu: diabeet, silmkae jt. Halvemal juhul surma. Sellepärast peab andma talle õiget toitu. Deegule ei tohi mitte mingil juhul anda puuvilju kus on suhkurt sees, kuna nende looduslikus kasvukohas pole suhkrusisaldusega puuvilju. Kui anda deegule poest ostetud köögivilju, tuleb need hoolikalt pesta, sest säilitusained ja pestsiidid on mürgised. Magustoiduks tohib neile anda 1-2 korda nädalas kuivatatuid porgandeid, mõned päevalilleseemned, 1-2 pähklit (võib olla ka koorega), pisike tükk õuna või mõnda teist mitte eriti magusat värsket puuvilja. Deegule ei tohi anda näriliste segusi, mille sees on palju maisi, päevalilleseemneid, pähkleid, küpsiseid või kuivatatuid puuvilju, kuna siis tekib deegudele raske diabeet ja loom sureb. Hea toit on kui see sisaldab: 15%, rasva kuni 4%, kiudaineid 15% või rohkem ja suhkruid vähem kui 5%. Deegudel peab olema ka midagi mida saab närida nt: õunapuu oksi, pappi. Kui ei ole midagi, võivad hambad liiga pikaks kasvada. Vahest võib anda ka kaltsiumikivi. 

Paljunemine

Deegud saavad alles suguküpseks 2-6 kuuselt, kuid loomi ei tohik panna paarituma enne aastaks saamiks, kuna nad on veel väiksed. Tiinus kestab 87-93 päeva ja poegi sünnib 1-10 ning pojad on üsna arenenud. Sündides on keha kaetud karvkattega. Pojad hakkavad sööma kuivtoitu esimesel nädala, kuid siiski ei tohi neid ema juurest ära võtta. Ära võib võtta alles siis kui pojad on pooleteist kuud vanad. See on hea aeg eraldada isased ja emased, et vältida paaritumist. Tiinele deegule peab andma natuke maitsestamata jogurtit, kuna muidu nad kaotavad liiga palju kaltsiumit.

Roti üldtutvustus

Rott on hiirlaste sugukonda kuuluv liigirohke näriliste perekond. Nad kuuluvad intelligentsete näriliste hulka. Tarkuse poolest võrreldakse neid teistest loomadest koertega. Lemmikuna peetavate rottide esivanem on rändrott, mitte kodurott. Rändrotid on pärit Hiinast, kust nad keskajal üle maailma levisid ning koduroti välja tõrjusid. Kodustama hakati rotte juba 18. sajandil. Enamik liike elutseb Kagu-Aasias ja Aafrikas. Mitu liiki on inimene tahtmatult mujale levitanud. Rotid on nakkushaiguste edasikandjad ja seetõttu on nad põhjustanud ka epideemiaid.

Välimus

Loomad on keskmist kasvu pikasabalised närilised. Rottide kõige iseloomulikumaks tunnuseks on nende saba: sama pikk kui roti keha, kerge karvastikuga ja lihaseline. Rott kasutab oma saba nagu viiendat jalga – sellega saab ronimise ajal võrest kinni haarata ning tasakaalu hoida. Erinevalt oma metsikutest esivanematest ei ole lemmikrotid ainult pruunid; on ka valgeid, musti, oranže, siniseid… Samuti varieerub rottidel karvkatte tüüp, kõrvakuju ja silmavärv.

Eluviis ja käitumine

Rott elab karjas a seega on suhtlemine liigikaaslastega neile väga oluline. Rotte peaks pidama vähemalt kahekaupa samasooliste paaridena – näiteks kaks õde või kaks venda aga neid võib ka suuremate gruppidena pidada. Isast ja emast rotti ühes puuris hoides on emane kogu aeg tiine ja see vähendab tema eluiga.

Rottidel on puuris range hierarhia – selge järjekord, kes kelle sõna kuulab. Selle paikapanekul võib ette tulla küll omajagu kähmlusi, kuid see on paratamatu. Tähtsaimat rotti nimetatakse alfaks ning kõik teised kuulavad tema sõna. Alfa ei pruugi olla tingimata vanim või tugevaim rott – kuigi oma võimu kehtestatakse teisi selili pannes, on tegelikud suhted keerukamad.

Uusi rotte tuleb teistele rottidele kõigepealt tutvustada: kohe puuri paneku asemel lasta nad kokku neutraalsel pinnal, mida vanad rotid enda omaks ei pea, ja neid pidevalt jälgida. Mida nooremad rotid, seda tõenäolisemalt nad omavahel läbi saavad. Samuti tuleb uut rotti endaga aegamööda harjutada: esialgu võib lihtsalt puuri juures istuda ja rotiga rääkida, et ta inimese hääle ja lõhnaga harjuks.

Kui rotti on väiksest peale inimestega harjutatud ning temaga iga päev tegeletakse, on rott väga sõbralik ja aktiivne suhtleja. Siiski armastavad rotid pigem omaette toimetada ja ainult vahepeal inimeselt pai nuruda, aga mõnedest rottidest võivad ka süleloomad saada.

Rottidel on kombeks ka üksteist ja kõike endale kuuluvat (sealhulgas ka inimesi) pisikeste lõhnatute pissitilkadega märgistada. Selle pärast ei tohi rotiga pahandada – ta annab niiviisi märku, et see asi kuulub talle.

Rott on väga hea ujuja. Lisaks ta ei taju valju müra ja võib koguni surra, kui ei jõua ruttu põgeneda.

Toitumine

Rotid on kõigesööjad: neile võib anda nii liha kui taimset toitu, tuleb ainult jälgida, et see ei oleks liiga soolane, magus, vürtsine või rasvane. Rottidele ei tohi anda gaase (herned, oad, kapsas jne.) ega gaseeritud jooke – rotid ei suuda gaase väljutada!

Kuivtoiduna võib kasutada ainult rottidele mõeldud segusid. Tuleks eelistada graanultoite, kuna neist ei saa rott endale meeldivaid palasid välja valida. Suurem osa poetoitudest ei ole piisavalt hästi tasakaalustatud ja seega ei sobi rottidele põhitoiduks; kindlasti tuleks juurde anda ka värsket ja aedvilju.

Maiustusteks sobivad näiteks pähklid, rosinad, keedetud vutimunad, kuivatatud puuviljad ja koeraküpsised. Kindlasti ei tohiks nendega  liialdada.

Loomapoes on saada ka mineraalkive, mida võib rotile puuri panna – neid närides saab rott oma dieedist puuduvaid mineraalaineid.

Pidamine ja elutingimused

Puur peaks olema kindlasti traatvõrega – akvaariumid ja plastmassist terraariumid ei võimalda rotil ronida, samuti on raskem neisse puuridesse sisustust lisada. Sama probleem on ka merisea- ja küülikupuuridel. Hamstripuurid on reeglina liialt väiksed – kuigi need võivad paista väiksele rotile sobivat, tuleb arvestada, et täiskasvanud rott on kuni 5 korda suurem kui rotipoeg. Rott peab saama end puuris välja sirutada! Tuhkru- ja tšintšiljapuurid on väga head, kuid ei sobi noortele rottidele, kes võivad läbi võre välja pugeda.

Üks põhilisi elemente puuri sisustuses on korrused. Need peaksid olema plastmassist. Muu sisustuse osas võib lasta fantaasial lennata: torud, majad, rippkiiged ja nii edasi. Neid on saadaval loomapoodides, kuid ise võib ka midagi meisterdada. Sisustus peab olema rotile ohutu: värvimata, liimivaba ja võimalikult looduslähedane. Jooksurattad ja jooksupallid ei sobi rottidele, sest need põhjustavad selgroo kahjustusi.

Puuris peab olema aluspanu. Selleks sobib peaaegu kõik peale paakuvate kassigraanulite ja ajalehtede; samuti ei sobi hein, kuna see läheb kiiresti haisema. Suurem osa rotipidajaid kasutab poes müüdavat saepuru (kindlasti ei sobi lõhnastatud saepuru!) või paberi baasil aluspanu. Osasid rotte saab treenida ka pissinurka kasutama.

Joogi- ja sööginõude osas on lai valik. Vee jaoks sobib kõige paremini seinale kinnituv joogipudel. Söögikausiks sobivad eelkõige seinale kinnituvad metallist või plastikust kausid, aga võib kasutada ka raskemat keraamilist kaussi, mida rotid ümber ei aja.

Rotte ei pea üldiselt pesema ega kammima – terved rotid hoolitsevad oma välimuse eest ise. Pesta võib rotti siis, kui ta on väga määrdunud või ei suuda ennast ise puhastada.

Paljunemine 

Rotid saavad suguküpseks 3,5-4 nädalaselt, tiinus kestab 22-24 päeva. Pojad on sündides paljad ja pimedad ning vajavad koos emaga rahu. Poegi ei tohi loovutada enne 1,5 kuu vanuseks saamist. Aasta jooksul võib emasel rotil sündida 800 järeltulijat.

xoxo,

musticas

Elu merisigadega

Nagu ma esimeses postituses mainisin, siis minu enda merisead andsid mulle inspiratsiooni alustamaks selle blogiga. Mul on au olla emaks kahele merisea poisile - Baby Benjamin Franklinile ja Baby Albert Einsteinile. 

Baby Benjamin Franklin ehk hüüdnimega Baby Benny või lihtsalt Benjamin, on sündinud 11.juunil ja lapsendasime me ta Kuressaare Kaubamaja loomapoest. Tema võtmine oli täiesti juhuslik ja spontaane. Mul ja elukaaslasel oli vaba päev töölt ja loomapoodi astudes tuli täiesti ettekavatsematult plaan ta võtta. Alguses oli ta muidugi väga arglik aga nüüd on ta nii suur sõber meil, häälitseb oma puuris kohe, kui midagi ei meeldi või midagi on puudu. Süles olemist ja poputamist naudib täiel rinnal, kui tal on mugav, paneb ta end pikali ja venitab pikaks nagu vorst! Lisaks laseb ta ennast igate pidi väntsutada ja ei pane pahaks. He loves the attention! 11.aprillil saab meie Baby Benny üheksa kuuseks. Kusjuures väga veider on vaadata vanu pilte, kus ta on alles võetud ja on nii-nii pisike. Mina olen teda praegugi veel pisikeseks pidanud aga nüüd, kui majja tulid hamstrid, tunduvad merisead nagu hiiglased :D

Siin pildil on Benny suht beebi veel, 1-2kuune.

Paar päeva tagasi käis mu ema spetsiaalselt siin, et pilditstada mu loomi. Fantastilised fotod tulid minu arust. Otse nagu fotostuudiost.

Teine merisiga tuli paar kuud peale Benjamini võttu, Mul hakkas kahju Bennyst, kui ta mõndadel päevadel pidi üksinda kodus olema oma puuris, kui mina olin koolis ja elukaaslane tööl. Tegelikult oleksime me pidanud Bennyle juba kohe alguses võtma kaaslase. Baby Alberti sain ma ühelt naiselt, kes ta mulle tasuta andis. Albert sai meie pereliikmeks 16.jaanuaril ja sel ajal oli ta nelja-kuune. Kuna ma tema õiget sünnikuupäeva ei tea, siis jääb 16.september tema sünnipäevaks.  Tema on meil arglik, ja kartlik. Võrreldes Benjaminiga, on ta tugevama kehaga ja karmima karvaga. Albert on lühikarvaline merisiga,Ta keha on sitkem ja tugevam, Esimesed päeva oli Albert enda puuris liikumatu, salaja öösel sõi. Kuigi merisigade omavahel tutvutastamine on üsnagi aeglane protsess, siis mina, kannatamatu, nagu ma olen, lasin nad juba kolmandal päeval kokku. Ja nad said imeliselt läbi!

Alberti esimene päev uues kodus. Peidus enda pappmajakeses.

Veidral komble on Albert rohkem merisea nägu ja tegu, kui Benjamin. Ma ei oska seda päris täpselt seletada, mis mind nii arvama paneb. Näiteks, kui ma olen vaadanud Googlest merisigade pilte, siis Benjamin pole üldse nende moodi, Albert see-eest on.

Muide, Albertit oli ülihea pildistada. Ta lihtsalt seisis liikumatult ega üritanud põgeneda. Temaga ongi selline lugu, et ta häälitseb harva, seega ma ei ole päris veel ära tabanud kas ta kardab või tal on suva/hea, kui ta süles on või kui me temaga tegeleme.

Mingi aeg hakkas puurist kostma veidraid häälitsusi. Ühel õhtul, kui see oli intensiivsem, kui varem, läksin elutuppa olukorda uurima ja mõlemad loomad olid eri nurkades ning klõbistasid hambaid ärritusest. Hakkasin Benjamini eemale lükkama ja oi, kuidas ta mind ründas (merisiga ründab ainult siis, kui ta tunnetab, et on suures ohus või ajab inimkäe sassi toiduga)! Tal on päris pikad hambad ja ta pressis need mulle näppu kinni. Verd jooksis päris hullusti ja valu oli veel hullem. Näpp oli kolm päeva korralikult paistes. Peale seda eraldasin nad ja kokku lastes ei ole nad enam üksteisega leppinud. Kardan, et Bennyl on ehk puberteediiga peal ja kakleb territooriumi pärast. Loodan, et aja möödudes saan neid taas ühes puuris hoida. 

Kaks pilti neist koos, kui nad veel läbi said :(

Kuigi ei tohiks vist valida enda lemmikut, siis saladuskatte all ütlen, et Baby Benny on toredam ja lahedam, kui Albert. Eks ikka seetõttu, et ta oli ju esimene ja on meiega nii ära harjunud. Samuti ka sellepärast, et ta näitab iseloomu, häälitseb ja kui teda diivanlie lasta, hüppab koguaeg sülle :D 

Ma ei kahetse kummagi looma võttu. Kuigi nende kaks eraldi puuri võtavad suhteliselt palju ruumi, siis nad on supertoredad loomad!

Hamstri üldtutvustus

Hamster on näriline ja tema alamsugukonda kuulub kuskil 25 erinevat hamstriliiki, mis jagunevad kuude või seitsmesse perekonda.

Välimus

Hamstritel on sabad lühemad kui keha ja neil on karvased kõrvad, lühikesed, jässakad ja laiad jalad. Neil on paks, siidine karv, mis võib olla pikk või lühike, värvi poolest must, hall, mee tooni, valge, pruun, kollane, punane või eelnimetatute segu. Kõik sõltub liigist. Kõige pisemad hamstrid võivad jääda 5,5-10,5cm vahemikku. Kõige suurem hamstriliik on Euroopa hamster, kes võib olla kuni 34cm pikk. Suuruselt teine on Angoora hamster või teise nimega kaisukaru hamster (teddy bear hamster), kes on tuntud oma pikakarvalisusega.

Meeled

Hamstritel on halb nägemine, nad on lühinägelikud ja värvipimedad. Loomade lõhnanäärmed asuvad kubemepiirkonnas. Kui nad tahavad märgistada midagi, hõõruvad nad enda tagumikku sinna vastu. Hamstrid kasutavad ka oma lõhnataju, et eristada teise hamstri sugu ja toidu leidmiseks. Nad on eriti tundlikud kõrgete helide ja müra suhtes, samuti kuulevad nad ja oskavad suhelda ultraheli tasemel. Hamstripuuri ei soovitata panna televiisori, muusikakeskuse või muu sellise seadme lähedale. Samuti tuleks neid hoida toas, kus pidevalt ei kasutata tolmuimejat.

Eluiga
Süüria hamstrid (ehk ka kuldhamstrid) elavad tavaliselt kaks kuni kolm aastat inimese juures puuris, looduses vähem. Vene hamstrid (Džungaaria ja Campell'i) elavad vangistuses kaks kuni neli aastat ja Hiina hamstrid 2,5-3 aastat. Väike Robovski hamster elab kuni kolm aastat.

Toitumine

Hamstrid on segatoidulised. Nad söövad seemneid, puu- ja juurvilju ning on teada, et Lähis-Idas elavad hamstrid jahivad endale ka putukaid toiduks. Koduloomana suudavad hamstrid toituda spetsiaalsest kuivtoidust ja neile peab juurde andma köögivilju, puuvilju, seemneid ja pähkleid,

Käitumine
Hamstrite käitumine oleneb paljugi keskkonnast, kus nad elavad, geneetikast ja suhtlusest inimesega. Kuna neid on lihtne areteada vangistuses, siis kasutatakse neid palju katseloomadena.
Nendele närilistele tavapärane on see, et nad hoiavad oma põskedes toitu. Kui nende põsed on toitu täis, võib nende pea tunduda kaks kuni kolm korda suurem.
Hamstrid on loomad, kes eelistavad pigem elada üksi. Erinevalt meriseast, kes on karjaloom ja tahab kindlasti kaaslasega elada, võib hamstreid üksinda pidada. Kui hamstrid elavad koos, võib see tekitada neile stressi, samuti võivad nad hakata reavukalt kaklema, mis võib lõppeda isegi surmaga. Kääbushamstrid on liigikaaslaste suhtes aksepteerivamad. Vene hamstrid võivad langeda depressiooni, kui neid lahutada kaaslastest, eriti võib seda juhtuda isaste isenditega. Nad võivad muutuda mitteaktiivseks, süüa rohkem ja käitumises võib täheldada muutusi.
Hamstrid on õhtuse eluviisiga. Päeval nad magavad ja ei näita ennast peaaegu üldse. Hämardudes ärkavad nad üles, söövad, jooksevad oma jooksurattas ja teevad oma toimetusi. Looduses hamstrid varjuvad päevasel ajal maaalustesse urgudesse kiskjate eest.
Hamstrid on suurepärased kaevajad, nad oskavad ehitada urge mitme erineva sissepääsuga. Kaevamiseks kasutavad hamstrid oma esi- ja tagajalgu, samuti oma pisikest kärssa ning hambaid. Ühes urus võib tavaliselt leida kohti, kus hoitakse vastsündinuid, toiduvarusid ja pissinurk.

Viljakus
Erinevalt liigist muutub iga hamster viljakaks erineval ajal. Näiteks Vene ja Süüria hamstrid saavad kiiresti täiskasvanuks ja võivad järglasi anda juba 4-5 nädala vanuselt. Samas Hiina hamster on valmis järglasi andma alles kahe-kolme kuuselt. Emase hamstri viljakusperiood kestab kuskil 18 kuud, isastel kauem. Kui hamstrid on paaritunud, on soovitatav nad üksteisest eraldada, sest nad võivad üksteist rünnata. Väiksed hamstrid sünnivad karvutuna ja pimedana. Peale ühte nädalat hakkavad nad uurima ümbruskonda väljaspool enda pesa.

Süüria hamster ehk kuldhamster

Džungaaria hamster

Campbell'i hamster

Robovski hamster 

Hiina hamster

xoxo,

musticas

Vöötorava üldtutvustus

Olen tihe külaline Rakvere Põhjakeskuse Zooplanetis, kus käin enda loomakestele süüa ja ninni-nänni ostmas, samuti käin ka loomapoe võsukesi vaatamas. Alles hiljuti oli sinna müügile toodud kaks vöötoravat (55€ üks isend). Sellest ajendatuna tekkis huvi nende iseloomu ja käitumiste vastu.

Vöötorav on väike triipudega näriline. Looduses elavaid vöötoravaid võib leida Põhja-Ameerikas ja Siberi vöötoravaid leidub enmasti Aasias. 

Käitumine
Vöötoraval kulub aega, et ta usaldada inimkätt. Treenimiseks sobib maius (mandlilaastud, päevalilleseemned, arbuusiseemned, värsked marjad). Vöötoravat tuppa jalutama lastes peate arvestama, et ta kraabib lillepottidets mulda, närib toataimi ja ta ei pruugi tahta niipea puuri tagasi minna. Siis tuleb teda puuri tagasi meelitada (nt pesakastiga kuhu on asetatud maiused) või jätta puuri uks lahti, et ta ise tagasi saaks minna. Esimestel päevade, mil olete looma alles uude koju toonud, ei tasu teda veel tuppa jalutama lasta. Laske tal harjuda uue keskkonnaga. Enne vöötorava puurist välja laskmist veenduge, et selle ruumi uks, aknad ja muud augud, kust ta võib põgenema pääseda, oleksid suletud. Ruumis ei tohi olla lahtiselt teisi loomi ega linde. Inimeste liigutused peavad olema rahulikud ja aeglased. Muidu võib vöötorav ehmuda ja sattuda paanikasse. Vöötoravat ei soovita paljaste kätega püüda, ta võib ehmuda, sattuda segadusse ja hammustada. 

Toitumine

Vöötorav on omnivoor ehk segatoiduline. Peale igasuguse loomsetoidu söövad nad vabas looduses ka putukaid, väikseid konni, usse, linnumunasid. Koduloomadena parimaks igapäevatoiduks on loomapoodides müüdav spetsiaalselt vöötoravale mõeldud seemnete, pähklite ja puuviljade segu. Iga päev võiks talle anda veidike värsket (liigne värske tekitab kõhulahtisust). Näiteks killuke õuna, marju (kõik inimesele söödavad marjad sobivad, ka kibuvitsamarjad), suuremaid vilju andes tuleks see lõigata väiksemaks, loomal on seda mugavam hoida. Aeg-ajalt peaks vöötoravale andma metsapähklit ja maapähklit koos koorega. Ta riivib nendega oma hambaid ja koorimine pakub talle naudingut. Hästi sobivad kõiksugu seemned, teraviljad (nisu, rukis, mais, kaer, tatar, hirss), puuviljad, juurviljad, marjad, salatid, keedetud maisitõlvikud (ka kuivatatud). Luuviljadel (kirss, kreek, murel, ploom) on soovitav luud seest eemaldada. Pähklid peavad olema ilma röstimata ja maitsestamata. Hästi sobib toiduks granaatõun, melon, arbuus (koos seemnetega), kuivatatud banaanid, rosinad, viinamarjad, kurk, rookapsas, roosi õielehed, võilill ja võilillelehed, lehtsalat, tomat jne. Nagu ka teiste näriliste puhul peab värske vesi alati olema kättesaadav. Jooginõud tuleb hoida päikese eest varjulises kohas – väldib bakterite, vetikate teket ning vee kiiret roiskumist. Lisaks toidule ja puhtale veele, peab loomal olema puuris soolakivi (valget või roosat värvi) ja näriliste mineraalkivi.

Ohtlikud toiduained on: toored tammetõrud, ploomi-ja muud luukivid, õunaseemned, maapähklid (suurtes kogustes tekitavad seedehäireid).

Puur

Vöötorava puuri kõrgus peab olema vähemlt 1,2meetrit ja kindlasti võib olla rohkem. Loom peab saama üles-alla ronida. Samuti peab ta saama ka puuri seinte küljes ronida, seetõttu ei sobi vertikaalselt trellitatud linnupuur, millel puudub ronimiseks toetuspind. Puuri võre laius kuni 2,1 cm, laiemast poeb ta lihtsalt läbi. Pesakastiks sobib näiteks vineerist lindude pesakast. Pesakasti sisse sobib panna ribadeks rebitud salvrätikuid, muud pehmet paberit (kuni veerand pesakasti), põhku, heinu. Sügisel hakkavad vöötoravad toitu pessa tassima. Kui toitu on juba pool pesakasti, tuleks see pesast eemaldada, ära puhastada (puhastatud seemned  lähevad toiduna uuesti kasutusse).Puuris võiks peale pesakasti veel olla ronimiseks puuoksi, tehiskoopaid ja heintest tehtud pesi, kuhu varjuda. Allapanuks vöötorava puuri põhja sobivad kõik närilistele mõeldud allapanud. Saepuru, maisigraanulid, põhuhelbed jmt. Kindlasti ei ole soovitav kasutada okaspuust tehtud saepuru. Kõige parem allapanu vöötoravale on selline, millesse saab urge kaevata ning toitu peita.Tuleks tähelepanna, millisesse nurka loom oma hädasi teeb - sinna tuleks asetada tema pissikast. Tema kastikest ei tohiks pesuvahenditega pesta, kerge uriinilõhn peaks külge jääma. Siis teab ta just seda kohta edaspidigi kasutada. 

P.S.! Vöötoravat ei tohi haarata sabast! Kui te haarate sabast, siis tema saba nahk ei pea kehakaalule vastu ja tuleb saba pealt maha. Alles jääb verine roots ning meeletu valu.

Siberi vöötorav

Põhja-Ameerika vöötoravad jagunevad veel kaheks:

Lääne vöötorav

Ida vöötorav

xoxo,

musticas

Merisigade üldtutvustus

Olen kahe imearmsa meriseapoisi omanik ja nendest inspireerituna alustasin ka selle blogiga. Esimene postitus ongi neist :)

Merisiga on sabatu näriline ja kuni 30cm pikk. Neid leidub erinevates värvides, on süsimusti, laigulisi, oranžikaid, pikakarvalisi, lühikarvalisi ja isegi karvutuid. Närilise kohta võib merisiga väga kaua elada, kuni kümne aastaseks. Keskmine eluiga on tavaliselt siiski viis kuni seitse aastat. 

Ajalugu
Merisead kuuluvad näriliste seltsi. Lõuna-Ameerikas elab vabas looduses kaheksa erinevat merisealiiki. Nende elupaikadeks on troopiline ja subtroopiline savann, rohumaad ja metsaservad.  Millisest metsikust merisealiigist on pärit kodumerisead, selle üle vaidlused veel kestavad. Kodumerisiga erineb metsikust meriseast vähe. Erinevus tuleb välja aretatud tõuliikide värvi või karvapikkuse suhtes.

Vaatamata oma inglise keelsele nimele, Guinea pig, ei ole nad pärit Guineast ega ole sead. Neid hakati nii kutsuma, kuna nad toodi Lõuna-Ameerikast Euroopasse üle mere ja nende häälitsused sarnanesid sigadele.

Merisiga kodustati umbes 7000 aastat tagasi. Seda tehti liha saamise ja meelelahutuse eesmärgil, neid ka ohverdati ja kasutati meditsiinilisel eesmärgil. Haiget kohta hõõruti meriseaga. Eelistati musti, sest need olid haruldasemad.

Pidamine

Merisiga on karjaloom, seega peaks neid pidama vähemalt kahekesi. Ideaalne oleks, kui tegu on samasooliste isenditega ühest pesakonnast. Kõige paremini sobiksid kahekesi elama emased merisead. Isaste puhul võib aga ei pruugi kaklusi esineda. Erinevast soost merisead hakkavad kindlasti sigima ja kuna nad on väga hea sigivusega, siis annavad nad aastas 3-5 pesakonda. Merisiga ei sobi koos elama teise närilistega, välja arvatud jänestega.  Merisiga võib loovutada uuele omanikule ühe kuusena. Merisead on õhtuse eluviisiga. Päeval ja öösel nad magavad.

Puur

Puur peab olema piisavalt suur, et loom saaks joosta seal. Puuri põhi ei tohiks olla võredest, sest see teeb nende jalgadele haiget. Samuti on nendele jooksuratas keelatud! Puuris peab olema joogipudel, heinasõim, toidunõu krõbinatega, maja või varjualune. Viimane on koht, kuhu ta saab varjuda ja omaette olla, sest merisiga on üldiselt arglik loom. Puuri aluspanuks võib olla saepuru, graanulid või fliis.

Pesemine

Merisigu ei tohi tihti pesta, aastas maksimum kolm korda. Liigne pesemine kuivatab nende nahka. Pesemiseks peab kindlasti olema spetsiaalne näriliste šampoon. Mõnda merisiga ei pesta terve elu jooksul ja sellest pole üldse midagi hullu, sest nad on üldiselt puhtad loomad. Pealegi on selline protsess nende jaoks üsnagi traumeeriv, sest üldiselt neile vesi ei meeldi.

Toitumine

Merisead on taimetoidulised. Merisead ei suuda ise toota C-vitamiini, seepärast peab kuivtoit seda kindlasti sisaldama. Igapäevaselt võib neile juurviljadest või puuviljadest anda porgandit, lehtsalatit, paprikat, õuna.  Liiga palju värsket toitu ei tohiks päevas ka anda, sest see teeb neil kõhu lahti. Neil peab olema pidevalt  hein kättesaadav. Merisiga on taimetoiduline ja igasugune loomse toidu andmine on rangelt keelatud. Merisigadele ei sobi pähklid, teiste loomade toit ja maiused.

Käitumine

Merisigadel on vastavalt tujule ka häälitsused. Kui loom on ärritunud või vihane plagistab ta hambaid. Kui teda õige koha pealt sügada, hakkab ta justkui nurruma aga intensiivsemalt, kui kassid. Lisaks on neil spetsiifiline häälitsus, kui nad on uudishimulikud, erutunud, näljased või naudivad süles olemist.

Merisead on armsad ja rahulikud koduloomad, kes ei tee liialt pahandusi ja ajapikku nad harjuvad omanikuga ja nende arglikkus väheneb. 

Klassikaline lühikarvaline merisiga

Karvutu merisiga

Pikakarvaline merisiga 

Lokkidega pikakarvaline merisiga

xoxo,

musticas