Rott on hiirlaste sugukonda kuuluv liigirohke näriliste perekond. Nad kuuluvad intelligentsete näriliste hulka. Tarkuse poolest võrreldakse neid teistest loomadest koertega. Lemmikuna peetavate rottide esivanem on rändrott, mitte kodurott. Rändrotid on pärit Hiinast, kust nad keskajal üle maailma levisid ning koduroti välja tõrjusid. Kodustama hakati rotte juba 18. sajandil. Enamik liike elutseb Kagu-Aasias ja Aafrikas. Mitu liiki on inimene tahtmatult mujale levitanud. Rotid on nakkushaiguste edasikandjad ja seetõttu on nad põhjustanud ka epideemiaid.
Loomad on keskmist kasvu pikasabalised närilised. Rottide kõige iseloomulikumaks tunnuseks on nende saba: sama pikk kui roti keha, kerge karvastikuga ja lihaseline. Rott kasutab oma saba nagu viiendat jalga – sellega saab ronimise ajal võrest kinni haarata ning tasakaalu hoida. Erinevalt oma metsikutest esivanematest ei ole lemmikrotid ainult pruunid; on ka valgeid, musti, oranže, siniseid… Samuti varieerub rottidel karvkatte tüüp, kõrvakuju ja silmavärv.
Eluviis ja käitumine
Rott elab karjas a seega on suhtlemine liigikaaslastega neile väga oluline. Rotte peaks pidama vähemalt kahekaupa samasooliste paaridena – näiteks kaks õde või kaks venda aga neid võib ka suuremate gruppidena pidada. Isast ja emast rotti ühes puuris hoides on emane kogu aeg tiine ja see vähendab tema eluiga.
Rottidel on puuris range hierarhia – selge järjekord, kes kelle sõna kuulab. Selle paikapanekul võib ette tulla küll omajagu kähmlusi, kuid see on paratamatu. Tähtsaimat rotti nimetatakse alfaks ning kõik teised kuulavad tema sõna. Alfa ei pruugi olla tingimata vanim või tugevaim rott – kuigi oma võimu kehtestatakse teisi selili pannes, on tegelikud suhted keerukamad.
Uusi rotte tuleb teistele rottidele kõigepealt tutvustada: kohe puuri paneku asemel lasta nad kokku neutraalsel pinnal, mida vanad rotid enda omaks ei pea, ja neid pidevalt jälgida. Mida nooremad rotid, seda tõenäolisemalt nad omavahel läbi saavad. Samuti tuleb uut rotti endaga aegamööda harjutada: esialgu võib lihtsalt puuri juures istuda ja rotiga rääkida, et ta inimese hääle ja lõhnaga harjuks.
Kui rotti on väiksest peale inimestega harjutatud ning temaga iga päev tegeletakse, on rott väga sõbralik ja aktiivne suhtleja. Siiski armastavad rotid pigem omaette toimetada ja ainult vahepeal inimeselt pai nuruda, aga mõnedest rottidest võivad ka süleloomad saada.
Rottidel on kombeks ka üksteist ja kõike endale kuuluvat (sealhulgas ka inimesi) pisikeste lõhnatute pissitilkadega märgistada. Selle pärast ei tohi rotiga pahandada – ta annab niiviisi märku, et see asi kuulub talle.
Rott on väga hea ujuja. Lisaks ta ei taju valju müra ja võib koguni surra, kui ei jõua ruttu põgeneda.
Toitumine
Rotid on kõigesööjad: neile võib anda nii liha kui taimset toitu, tuleb ainult jälgida, et see ei oleks liiga soolane, magus, vürtsine või rasvane. Rottidele ei tohi anda gaase (herned, oad, kapsas jne.) ega gaseeritud jooke – rotid ei suuda gaase väljutada!
Kuivtoiduna võib kasutada ainult rottidele mõeldud segusid. Tuleks eelistada graanultoite, kuna neist ei saa rott endale meeldivaid palasid välja valida. Suurem osa poetoitudest ei ole piisavalt hästi tasakaalustatud ja seega ei sobi rottidele põhitoiduks; kindlasti tuleks juurde anda ka värsket ja aedvilju.
Maiustusteks sobivad näiteks pähklid, rosinad, keedetud vutimunad, kuivatatud puuviljad ja koeraküpsised. Kindlasti ei tohiks nendega liialdada.
Loomapoes on saada ka mineraalkive, mida võib rotile puuri panna – neid närides saab rott oma dieedist puuduvaid mineraalaineid.
Pidamine ja elutingimused
Puur peaks olema kindlasti traatvõrega – akvaariumid ja plastmassist terraariumid ei võimalda rotil ronida, samuti on raskem neisse puuridesse sisustust lisada. Sama probleem on ka merisea- ja küülikupuuridel. Hamstripuurid on reeglina liialt väiksed – kuigi need võivad paista väiksele rotile sobivat, tuleb arvestada, et täiskasvanud rott on kuni 5 korda suurem kui rotipoeg. Rott peab saama end puuris välja sirutada! Tuhkru- ja tšintšiljapuurid on väga head, kuid ei sobi noortele rottidele, kes võivad läbi võre välja pugeda.
Üks põhilisi elemente puuri sisustuses on korrused. Need peaksid olema plastmassist. Muu sisustuse osas võib lasta fantaasial lennata: torud, majad, rippkiiged ja nii edasi. Neid on saadaval loomapoodides, kuid ise võib ka midagi meisterdada. Sisustus peab olema rotile ohutu: värvimata, liimivaba ja võimalikult looduslähedane. Jooksurattad ja jooksupallid ei sobi rottidele, sest need põhjustavad selgroo kahjustusi.
Puuris peab olema aluspanu. Selleks sobib peaaegu kõik peale paakuvate kassigraanulite ja ajalehtede; samuti ei sobi hein, kuna see läheb kiiresti haisema. Suurem osa rotipidajaid kasutab poes müüdavat saepuru (kindlasti ei sobi lõhnastatud saepuru!) või paberi baasil aluspanu. Osasid rotte saab treenida ka pissinurka kasutama.
Joogi- ja sööginõude osas on lai valik. Vee jaoks sobib kõige paremini seinale kinnituv joogipudel. Söögikausiks sobivad eelkõige seinale kinnituvad metallist või plastikust kausid, aga võib kasutada ka raskemat keraamilist kaussi, mida rotid ümber ei aja.
Rotte ei pea üldiselt pesema ega kammima – terved rotid hoolitsevad oma välimuse eest ise. Pesta võib rotti siis, kui ta on väga määrdunud või ei suuda ennast ise puhastada.
Paljunemine
Rotid saavad suguküpseks 3,5-4 nädalaselt, tiinus kestab 22-24 päeva. Pojad on sündides paljad ja pimedad ning vajavad koos emaga rahu. Poegi ei tohi loovutada enne 1,5 kuu vanuseks saamist. Aasta jooksul võib emasel rotil sündida 800 järeltulijat.
xoxo,
musticas
No comments:
Post a Comment