Merisigade üldtutvustus

Olen kahe imearmsa meriseapoisi omanik ja nendest inspireerituna alustasin ka selle blogiga. Esimene postitus ongi neist :)

Merisiga on sabatu näriline ja kuni 30cm pikk. Neid leidub erinevates värvides, on süsimusti, laigulisi, oranžikaid, pikakarvalisi, lühikarvalisi ja isegi karvutuid. Närilise kohta võib merisiga väga kaua elada, kuni kümne aastaseks. Keskmine eluiga on tavaliselt siiski viis kuni seitse aastat.

Ajalugu
Merisead kuuluvad näriliste seltsi. Lõuna-Ameerikas elab vabas looduses kaheksa erinevat merisealiiki. Nende elupaikadeks on troopiline ja subtroopiline savann, rohumaad ja metsaservad. Millisest metsikust merisealiigist on pärit kodumerisead, selle üle vaidlused veel kestavad. Kodumerisiga erineb metsikust meriseast vähe. Erinevus tuleb välja aretatud tõuliikide värvi või karvapikkuse suhtes.

Vaatamata oma inglise keelsele nimele, Guinea pig, ei ole nad pärit Guineast ega ole sead. Neid hakati nii kutsuma, kuna nad toodi Lõuna-Ameerikast Euroopasse üle mere ja nende häälitsused sarnanesid sigadele.

Merisiga kodustati umbes 7000 aastat tagasi. Seda tehti liha saamise ja meelelahutuse eesmärgil, neid ka ohverdati ja kasutati meditsiinilisel eesmärgil. Haiget kohta hõõruti meriseaga. Eelistati musti, sest need olid haruldasemad.

Pidamine

Merisiga on karjaloom, seega peaks neid pidama vähemalt kahekesi. Ideaalne oleks, kui tegu on samasooliste isenditega ühest pesakonnast. Kõige paremini sobiksid kahekesi elama emased merisead. Isaste puhul võib aga ei pruugi kaklusi esineda. Erinevast soost merisead hakkavad kindlasti sigima ja kuna nad on väga hea sigivusega, siis annavad nad aastas 3-5 pesakonda. Merisiga ei sobi koos elama teise närilistega, välja arvatud jänestega. Merisiga võib loovutada uuele omanikule ühe kuusena. Merisead on õhtuse eluviisiga. Päeval ja öösel nad magavad.

Puur

Puur peab olema piisavalt suur, et loom saaks joosta seal. Puuri põhi ei tohiks olla võredest, sest see teeb nende jalgadele haiget. Samuti on nendele jooksuratas keelatud! Puuris peab olema joogipudel, heinasõim, toidunõu krõbinatega, maja või varjualune. Viimane on koht, kuhu ta saab varjuda ja omaette olla, sest merisiga on üldiselt arglik loom. Puuri aluspanuks võib olla saepuru, graanulid või fliis.

Pesemine

Merisigu ei tohi tihti pesta, aastas maksimum kolm korda. Liigne pesemine kuivatab nende nahka. Pesemiseks peab kindlasti olema spetsiaalne näriliste šampoon. Mõnda merisiga ei pesta terve elu jooksul ja sellest pole üldse midagi hullu, sest nad on üldiselt puhtad loomad. Pealegi on selline protsess nende jaoks üsnagi traumeeriv, sest üldiselt neile vesi ei meeldi.

Toitumine

Merisead on taimetoidulised. Merisead ei suuda ise toota C-vitamiini, seepärast peab kuivtoit seda kindlasti sisaldama. Igapäevaselt võib neile juurviljadest või puuviljadest anda porgandit, lehtsalatit, paprikat, õuna. Liiga palju värsket toitu ei tohiks päevas ka anda, sest see teeb neil kõhu lahti. Neil peab olema pidevalt hein kättesaadav. Merisiga on taimetoiduline ja igasugune loomse toidu andmine on rangelt keelatud. Merisigadele ei sobi pähklid, teiste loomade toit ja maiused.

Käitumine

Merisigadel on vastavalt tujule ka häälitsused. Kui loom on ärritunud või vihane plagistab ta hambaid. Kui teda õige koha pealt sügada, hakkab ta justkui nurruma aga intensiivsemalt, kui kassid. Lisaks on neil spetsiifiline häälitsus, kui nad on uudishimulikud, erutunud, näljased või naudivad süles olemist.

Merisead on armsad ja rahulikud koduloomad, kes ei tee liialt pahandusi ja ajapikku nad harjuvad omanikuga ja nende arglikkus väheneb.

Klassikaline lühikarvaline merisiga